Kulla hinna määramine muutus digitaalseks

Kolmveerand igapäevastest kullatehingutest tehakse Londonis. Reedel lõppes Londonis seni kasutatud kulla hindamise süsteem ehk nn kullafiks (gold fixing), mis sai alguse 1919. aastal - kullafiks toimub nüüdsest digitaalselt. 

Mis on kullafiks?

Senises kullafiksi süsteemis määrasid kulla hinda viis kulladiilerit ja üks Suurbritannia Keskpanga esindaja. Selle jaoks korraldati iga päev koosolek.

Alguses peeti koosolekut kord päevas. Ettevõttete hulka, kes alguses hinda määrasid, kuulusid näiteks Rothschild, Mocatta & Goldsmid, Samuel Montagu, Sharps Pixley ja Johnson Matthey Bankers. Hiljem toimusid koosolekud kaks korda päevas.

Neljapäeval osalesid traditsioonilises kullafiksimises viimast korda Barclays, HSBC, Societe Generale ja Scotiabank.

Kuidas kullafiks seni töötas?

Londoni aja järgi iga päev kell 10:30 ja 15:00 alustasid pangad omavahel konverentskõnet. Eesistuja pakkus välja esialgse hinna, mis ei erinenud oluliselt eelnevast turuhinnast. Iga pank hakkas seejärel oma klientidega nõu pidama. Nende hulgas oli nii kullatootjaid, tarbijaid kui ka finantsasutusi. Pangad üritasid aru saada, kas nende klient müüb kulda, ostab seda või ei ole sellest huvitatud. Kui turul olid ainult müüjad, siis hinda alandati ja vastupidi. Seda tegevust korrati seni, kuni ostjate ja müüjate vahe oli vähem kui 50 kullakangi.

Miks on kullafiks tähtis?

Kullafiks on globaalselt väga tahtis – seda kasutavad kaevandajad, keskpangad, juveelitootjad ja finantsasutused kullakangide müügi ja ostu puhul. Nad kasutavad seda ka aktsiate väärtuse ja derivatiivide hinna määramiseks.

Erinevalt paljudest teistest toorainetest ei kaubelda kullaga Londoni börsil, vaid seda ostetakse ja müüakse over-the-counter turul (turg, mis on detsentraliseeritud ja millel ei ole konkreetset füüsilist asukohta). Peamiselt tehakse futuurtehinguid New Yorgis ja Shanghais. Kullafiks mõjutab neid turge ja need mõjutavad omakorda ka kullafiksi.

Kes osalevad uues, digitaalses kullafiksi süsteemis?

Kulla hinna digitaalsest fiksingust võtavad osa kuus panka. Nende hulka kuuluvad neli panka, kes võtsid osa ka traditsioonilisest kullafiksingust. Neile lisanduvad Šveitsi pank UBS ja Goldman Sachs.

Intercontinental Exchange (ICE) ootab, et uues süsteemis osaleks võimalikult palju institutsioone. Kullafiksingus osalevad institutsioonid peavad olema aga Londoni Kullaturu Assotsiatsiooni liikmed, mis teostab kullaturu järelvalvet.

ICE peab läbirääkimisi ka mitme Hiina pangana. Praeguseks pole ühelgi neist dokumentatsioon paigas, seega kohe nad kullafiksimises osalema hakata ei saa.

Kuidas muudab olukorda elektrooniline süsteem?

Oma põhiolemuselt on protsess täpselt samasugune, kuid digitaalsus võimaldab suuremat läbipaistvust ning kullaturu jälgimist. Samuti võimaldab see turuajaloo täielikku auditeerimist, mis teeb regulaatorite töö lihtsamaks. Kullafiksing toimub jätkuvalt Londonis ja seda tehakse kaks korda päevas.

Anonüümsed pakkumised avaldatakse reaalajas, kus on näha ka seda, kuidas turg tasakaalu viiakse. Hinda muudetakse nii kaua, kuni pakkumine ja nõudlus on enam-vähem võrdsed. Kui ostjate ja müüjate vahe on 20 000 untsi, siis hind fikseeritakse. Iga nn ring kestab 45 sekundit.

Miks süsteemi muudeti?

Kriitikud on juba pikka aega väitnud, et praegune süsteem ei ole piisavalt läbipaistev ning seda on võimalik manipuleerida.

2014. aastal leidis Briti finantsinspektsioon, et Braclays' panga kaupleja oli kullafiksingut manipuleerinud ning pangale määrati 26 miljoni naela suurune trahv. Pärast seda hakkasid kriitikud viitama LIBORi skandaalile ja märkisid, et süsteem peaks olema läbipaistvam.

Suurtrahvist alates on regulaatorite järelvalve muutunud tõhusamaks. USA regulaatorid uurivad väärismetallide hinnamanipulatsiooni tõttu kümmet panka ning Suurbritannia suurpank HBSC on saanud ka kohtukutse.